Siim Otsa on külasepp Põlvamaalt Loko külast.
Ühel päeval peale F. Tuglase nimelise Ahja Keskkooli lõpetamist otsustas Siim, et hakkab sepaks. Väärika ameti põhitõed omandas ta Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis. Peale kooli lõpetamist töötas Siim poolteist aastat Keilas Rossi Sepaäris sepana ning seejärel rajas oma Loko küla kodutalu vanasse lauta sepikoja.
Töötanud seal mõne aasta iseenda sulasena jõudsid Siimu kõrvu kuuldused, et Viljandi Kultuuriakadeemias avatakse rahvusliku metallitöö eriala, kus hakatakse ka seppasid kõrgelt harima. Otsustaski naljaviluks Viljandisse sõita ja proovida akadeemiasse sisse saada. See õnnestuski. Nüüd üritab Siim sellest õnnestumisest terve nahaga välja tulla. Praeguseks on käsil neljas kursus ja lootus õige pea VKA Rahvusliku metallitöö eriala esimese lennu vilistlaseks saada.
Siim peab aga ennast eelkõige külasepaks ja tegeleb koolivälisel ajal oma sepikojas sellega, mida parasjagu teha on vaja. Peamiselt sepatööga, kuid vajadusel parandab ka aiakäru, autosummutit või treib.
Selle kohta, miks üks külasepp käib Viljandis kõrgemat sepaharidust taga ajamas, ütleb Siim nõnda: „Kuna ma olen niivõrd andekas ja teiste inimeste abistamise kõrvalt on mul raske vaba aega leida, siis Viljandi Kultuuriakadeemia on koht, kus ma saan teostada ideid, mis ajapikku mu kupli all on idanenud. Seal saavad need võimaluse õide puhkeda kolmemõõtmeliste terasšedöövritena.“
Siim Otsa loodud taies „Harilik aurumasin“ valmis Rahvusliku metallitöö eriala metallesemete taaskasutuse õppeaine käigus Tõnis Bergi juhendamisel. Tulevased sepad analüüsisid koos õppejõuga ühe toote elukaart ja disaini, ajakestvust, selle uuskasutuse, ümbertöötlemise ja demonteerimise võimalusi. Kaardistati esemete sotsiaalsed ja keskkonnasäästlikud aspektid, nende ökonoomsus ja ökoloogilisus. Õppeülesande loomise lähtematerjal koguti vanaraua kokkuostupunktidest ja erinevatest teadaolevatest metallijääkide asupaikadest. Leitud vanarauast sündisid uued asjad – vastavalt üliõpilase valikule funktsiooniga esemed või fantaasialennust sündinud objektid. Lisaks Siimu loodud aurumasinale on selle õppeaine käigus valminud veel näiteks rahapada ja taaskasutatud detailidest kokkupandud kullassepa töölaud.
Keegi tundmatuks jääda sooviv mõtleja on Siimu loodud aurumasina kohta kirjutanud järgmist:
„Ladina-Loko keelse nimetusega „Aurumasin 2 Regularis“ ehk „Harilik Aurumasin“ on kokku monteeritud siiamaani teadmata põhjustel. Igaks juhuks tundmatuks jääda sooviv aurumasina autor Siim Otsa möönab tõika, et küsimus, milleks ta seda teeb, vaevas teda nii tegemise ajal, kui ka peale seda.
Naised saunas rääkisid, et siiamaani salapäraseks saladuseks oleva aurumasina saladus peitub eelkõige selles, et seal on väega hää juushit mõsta. Kuid siiski vaevavad mind kahtlused, et aurumasin esitab väljakutse saatusele, mis üritab meid allutada sellele, et meil tihtipeale on jahe aga tutkit, nüüd tulgu, kas või rahe ja tegelikult olekski see lahe …“
Taaskasutus on läbiv teema paljude metalli õppekava ülesannete juures. Siintoodud fotodel on taaskasutusega seotud töid, mille autoriteks on Tõnis Luik, …., …..
Fotode autorid on Tõnis Luik ja Mart Reino.