2011. aastal avatud pärandtehnoloogia eriala ühendab endas loovuse, tehnoloogia ja Eesti pärandi hoidmise. Käsitöö all mõeldakse tihti vaid hobi korras tehtavat traditsioonilist naiskäsitööd. Meie soov on aga vaadata Eestis leiduvaid looduslikke materjale ning nende traditsioonilisi töötlemistehnikaid laiemalt, eesmärgiga toetada meie pärandi professionaalset rakendamist tänapäeval. Nii nimetasime eriala „pärandtehnoloogiaks“, mille all mõistame loovat tehnilist ja kultuurilist praktikat, mis lähtub traditsioonilistest paikkondlikest kujunduspõhimõtetest, oskustest ja käsitöötehnikatest. Meie jaoks ei ole tehnoloogia pelgalt seadmed ja nende rakendus, vaid protsesside terviklik kujundamine ja suunamine.
Õppekava on üles ehitatud nii, et sisuliselt saab õpinguid alustanud magistrant läbi kaheaastase õppeaja läheneda oma valitud teemale erinevate vaatenurkade alt. Selleks innustame vaatama konkreetset eset või tehnikat nii uurimise, õpetamise kui ka ettevõtluse küljelt. Õppekava üheks tegutsemise eesmärgiks on formaalse koolihariduse kõrval teadvustada ja tähtsustada seni vähe uuritud käest kätte liikuvaid oskusi, nn käelist pärimust. Nii jõuavad meie huviorbiiti vanad nn „igameheoskused“, mis paradoksaalsel moel on muutumas haruldasteks tegevusteks, mille säilitamise ja arendamise eest seisab rahvusülikool. Paraku on see ainus võimalus sajandipikkuste traditsioonide säilimiseks.
Esimeste magistrantide teemad on näidanud, et uurimist ja arendamist vajavaid loodusmaterjale ning hävimisohus oskuseid leidub Eestis küllaga. Esimese lennu õppuritest toome siin näitusel esile Monika Hindi, kelle uurimuse teemaks oli luu kui käsitöömaterjali töötlemistehnoloogia ja tootearendus ning Andres Rattaseppa, kes keskendus kasetohule kui iidsele käsitöömaterjalile. Mõlemad uurimistööd räägivad meile loo vanadest, aktiivsest käibest kadunud materjalidest, mis tänu tähelepanule ja pühendumisele on saanud uue elu.
Milleks selliseid uurimusi vaja on? Selle töö kaudu on ühelt poolt võimalik saada rohkem teada kultuuri ja tehnoloogia ajaloo kohta: materiaalse kultuuri sügavam tundmine võimaldab püstitada uusi uurimisküsimusi. Teisalt võimaldavad sedalaadi tööd võtta kasutusele unustatud toormaterjalid, mis on kas lihtsalt unustusehõlma vajunud või muutunud maad koormavaks jäätmematerjaliks. Kolmandaks võimaldab vanade tehnoloogiate kaasajastamine elavdada (maapiirkondade) väikeettevõtlust.
Kõrval on toodud väike valik pildimaterjali Eesti Rahva Muuseumi 2012. aasta välitöödest Avinurmes, kus kaasatud pärandtehnoloogia eriala õppejõud Madis Rennu ja magistrandid Veinika Västrik ning Andres Rattasepp oma uurimisteemadega tegelesid. Fotode autorid Madis Rennu ja Veinika Västrik.
KÄSITÖÖTEADUS??!!
Ükskõik milline valdkond areneb siis, kui seda toetab süstemaatiline ja eesmärgistatud teadustegevus. Erinevalt meie heast põhjanaabrist, Soomest, kus käsitööteadus on aastaid olnud aktsepteeritud teadusharu, on see siiani Eestis pea tundmatu. Innustatuna ka teiste põhjanaabrite tegevusest oleme võtnud endale eesmärgiks see uurimissuund omal viisil maale tuua. Täpsemalt…
LUU-UURIJA MONIKA HINT
Pärandtehnoloogia magistriõppe esimese lennu vilistlane, Koordi talu perenaine Monika Hint on oma elu pühendanud luutööle. Täpsemalt…
TOHUTU TOHUMEES ANDRES RATTASEPP
Paluperas elav Andres Rattasepal on mitmekülgne kultuuri-, haridus- ja käsitööalane kogemus. Ta on töötanud teatris ja animatsioonistuudios. Andrese kokkupuude erinevate käsitöö materjalide ja tehnikatega on mitmekülgne, kuid keraamika, klaasitöö ja metallehistöö kõrval on viimaste aastate suureks armastuseks kujunenud tohutöö. Täpsemalt…